Kõdilugu 3

Uksekella helin sel hilisel laupäevahommikul ehmatas, kuna ootamatuid külalisi mul ei käi. Vist eriti mitte kellelgi, Messengeris või telefonis lepitakse kohtumised kokku, sest otsitav ei pruugi ju koduski olla. Kuna korteril uksesilma pole, olin võtit lukuaugus keerates valmis ükskõik kellega silmitsi seisma.

Kõigist võimalikest variantidest oli seal parim – Hannes! Päriselt?! Nagu filmis, seisis ta seal, hoides käes kohvitasse. Mitte papptopse, aga päris kruuse koos päris kuuma kohviga. Aimata võis veel piimavahustatud südamete piirjooni, mida linna parima kohviku barista oli kindla käega cappuccino’dele maalinud. Uskumatu tüüp, ma ei suuda siiani päriselt aru saada, et ta on reaalne, temasuguseid lihtsalt ei saa olemas olla. Ma tean, et see on minu kõrvetada saanud mõistus (või see tähendab, süda), mis ei luba seda uskuda.

Ometi – seal ta naeratades seisis. Kogu selle aja, kui need mõtted mu peas kihutasid. Kui mitu sekundit see kestis? Kindlasti paistsin üsna totrana, aga Hannesel oli silmanähtavalt hea meel, sest üllatus oligi üllatusena välja kukkunud. Kutsusin ta sisse ja kiirelt tema ees liikudes tõmbasin magamistoa ukse kinni. Tema ei pea teadma, et ma alles voodis olin ja päikeselaigus pikutades varbaid sirutasin ja raamatut lugesin.

Hannes oli tulnud mootorrattariietes. Huvitav, kas tal on rattal topsihoidjad, et kohvikruuse nõnda transportida sai? Selle jättis ta saladuseks, küll aga mitte seda, milline tore plaan tal nädalavahetuseks oli. Läheme Tartusse! Mootorrattaga! Ee, no muidugi läheme! Ma üllatasin iseend, sest olin kohe nõus, teadmata, mis edasi saama hakkab.

Kindluse mõttes võtsin suure lonksu kuuma kohvi ja põhjendasin iseendale oma vastust. Ma teadsin, et olen kindlates kätes. Neid mehelikke kindlaid käsi sain tunda juba tol õhtul seal saunapeol. Ma ei kahelnud, et Hannesel on plaan läbi mõeldud, kui sellise ettepaneku teeb ja mul oli õigus. Minu jaoks oli tal kiiver ning kaitsmetega sõiduriided kusagilt välja võlutud, mul oli vaja vaid juuksed patsiks punuda ning otsida välja tugeva tallaga saapad. Taas hetk, kus ma ei suutnud seda uskuda. Seda, et keegi on nii seikluslik ja tahab seesugust teelolemist kogeda just minuga.

Praamile jõudsime siis, kui väljumiseni oli jäänud vaid üks minut. Ärevus minu sees lahtus. Ees ootas 240 kilomeetrit vabaduse sisse- ja väljahingamist. See tunne meeldis mulle. Omavahel rääkida ei saa, ainult mõelda. Omi mõtteid ja seda, millest teine mõelda võiks. Tuul vihisemas mööda tema laiadest õlgadest ning mina üle õla piilumas. Ja tugevalt temast kinni hoides.

Mu istmik ei olnud üldse koostööaldis – nimelt kippus see iga poole tunni tagant üsnagi tundetuks jääma, nii et pidime tegema palju sirutuspause. Ühe sellise kiire peatuse ajal, kui avatud visiiriga kiiver peas ratta kõrval kükitasin, vaatasin Hannest rattakohvrite kallal asjatamas. Päike kuldas ta päevitunud ninal olevad tedretäpid lausa sädelevaiks ja mul tekkis järsku vastupandamatu tahtmine ta ninale musi teha. Otsustasin olla julge, hüppasin püsti, võtsin ta õlgadest kerge puudutusega kinni ja…

Põmm! Me pead põrkusid kolksuga tagasi. Esmakordselt mootorrattakiivrit kandes ei osanud ma arvestada, et sellega on
musitamine võimatu. Hannes taipas koheselt, mis mul mõttes oli olnud. Muiates avas ta mu kiivrikinnituse ning võttis selle aeglaselt peast, seejärel enda oma. Siis kummardus ta hästi mu näo lähedale ning ütles kavalalt: “sa oled armas!” Ja kiivrit pähe pannes hüppas taas ratta selga. Õnneks ei pidanud me nüüd tükk aega rääkima, mul oli lihtsalt nii piinlik, samas lõbus ka.

Tartusse jõudes oli eelnenud juhtum mul sõna otseses mõttes peast pühitud, pea kumises veel tuulemühinast. Otsustasime järgmised tunnid jalutades mööda saata. Suveõhtuses rütmis kulgevas linnas kõndisime jõe ääres ja istusime pikalt botaanikaaia roheluses pingil. Mu pea oli Hannese süles, kui arutasime kogu maailma asju. Ma oleks võinud jäädagi nii, aga ühel hetkel tuli valvur ja andis teada, et tänaseks on botaanikaaed suletud.

Väravast väljudes jäi Hannes seda silmitsema ning ütles, et võiksime tagasi tulla. Öösel. Mu käevartele tekkisid külmatäpid, see oli täpselt selline asi, mis on ühtaegu nii erutav kui hirmu tekitav. Ma ei julgenud seda kaasa teha, ometi Hannese kõrval olles soovisin ma teada saada, mis tal plaanis on. Tagasi sisse hiilimine pidi toimuma mõne tunni pärast.

Jätkub…