Kõdilugu nr 4

Me peatusime ühes ülikoolilinna armsas Emajõe tänaval asuvas korteris. Nagiseva trepiga puumaja, mille rohekat tooni seinad olid metsviinapuu väätide alla mattunud ja mille tänavapoolsetest akendest paistis aeglaselt voolav jõgi. Ning see tuba… Oli lihtsalt vaimustav, sest siin oli vann! Keset magamistuba! Täpipealt nagu neil piltidel, mida vahel Instagramis piilun ja siis unistused lendu lasen. Ja tegelikkuses veel kaunimgi – helesinine ja kutsuv me romantilises katusealuses toas. Mõeldamatu, et sellise iluduse olemasolul ma ühe vaikse ja üleni privaatse suvise spaanaudingu endale korraldamata jätaksin.

Botaanikaaed, kust me alles mõni hetk tagasi lahkunud olime, oli me korterile niivõrd lähedal, et keerutasin paratamatult salaja aina mõtteid, kas ja kuidas me peaks sinna pimeduses tagasi saama. Närv tuli sisse. Nägin, kuidas Hannes voodil lamades lakke vaatas, käsi kõrvale sirutatud, mind justkui enda kõrvale oodates. Ma ei tahtnud oma ärevusest kuidagi märku anda ning, et mitte end reeta, astusin hoopis üle terve seina laiuva raamaturiiuli ette. Seisatasin, hingasin sügavalt ja lasin pilgul üle raamatuselgade joosta.

Kui olin juba süvenemas ühte riiulilt leitud Remarque’i teosesse, ärkas Hannes lühikesest tukastusest ning teatas, et läheb natukeseks välja uitama. Ta oli vist samuti veidi ärevil. Või oskas ta mind nii hästi lugeda ja sai aru, et targem on mind veidikeseks omaette jätta. Mulle meeldib ja sobib see, et me ei peagi olema kogu aja ninapidi koos – vabadus otsustada ja omi valikuid teha on mõlemale vajalik.

Kas olin lugenud juba tunnikese või kauemgi? Asetasin raamatu voodile. Katusealune oli lämbe, õhk oli ootusärevusest ja suvekuumusest paks. Ööjahedus hiilis alles kusagil jõekallastel. Tegin mõned sammud üle laiade kulunud põrandalaudade. Keerasin tasakesi vanaaegset kraani ja vesi hakkas aegamisi helesinist vanni täitma. Siidjas suvekleit langes põrandale. Heitsin pilgu suurde peeglisse ja nägin sealt oma suviselt päevitunud keha, ma justkui kumasin. Üks mõte tabas mind end nõndamoodi vaadates…

Jahe vesi oli kuumavale nahale päästjaks – paitades seda pehmelt ja aegamisi vahetades oma jahedust mu kehasoojuse vastu. Toetasin pea vanniservale ja lasin end veel kergena kanda. Hõljusin mõtetega kusagil seal heleda lae all lühtri juures, vaadates justkui ülevalt alla enda peale. Nägin oma keha ja tajusin taas, nagu hetk tagasi peegli eeski, kuidas ma ei muretse enam selle pärast, kuidas välja näen. Olen oma kehaga harjunud ja sobin endale lõpuks ometi nii, nagu olen. Nooremas eas muretsesin oma välimuse üle kahjuks liigagi palju. Vanu pilte vaadates täiesti asjatult. Siis oli tohutult oluline, kuidas sobitun oma välimusega sõbrannade kõrvale, kas saan kanda näiteks lühikesi pükse või ei sobi see kuidagi. Natuke vanemana muretsesin, kas naeratades tekib äkki liiga palju kortse. Selline muretsemine oli nii ebavajalik ja lausa tobe – igaüks on omanäoline, see teebki meid nii põnevateks, see teebki meid ilusateks. Ja mitte iial ega mingil juhul ei peaks lõpetama naermist ja naeratamist. Õnn, kui selline teadmine lõpuks meieni jõuab.

Hannes oli tagasi – elevil ja rahulolev. Ta oli käinud mitu tiiru ümber botaanikaaia ja plaan oli paigas. Mina olin kõik oma pinged jätnud vannivette, mis nüüdseks mu keha mõnusalt maha jahutanud oli. Kõik oli hästi. Pugesin Hannesele kaissu ja sättisin oma jahedad käed ta kuumale seljale kallistusse.

Südaöö paiku astusime trepist alla ikka veel sooja suveöösse. Ma ei pabistanud, kui Hannes ühel hetkel seisatas ja ütles, et oleme kohal. Siis nägin, et tegemist oli vana linnamüüri osaga ja mu süda valgus täis pigem aukartust ja soovi mitte märke meie saladusest maha jätta. Vaikselt upitati mind esimesena üles. Ootasin müüril Hannest järele, ta võttis hoogu ja vinnas end hääletult mu kõrvale. Sekund hiljem oli ta juba teisel pool, käed mulle vastu sirutumas. Hüppasin.

See kõik oli juhtunud nii kiiresti ja tahtmatult ootasime, mis edasi juhtuma hakkab. Midagi ei järgnenudki, meid polnud märgatud. Jäime sinnasamasse vaikselt lamama. Mu pea toetus Hannese väljasirutatud käele ja vaatasime vaikides öötaevasse.  Tähed. Tuhanded-tuhanded tähed. Nad on nii hüpnotiseerivad. Kui vaatad neid piisavalt kaua, taanduvad su mured lõpuks kõik nii pisikesteks. Jälgid seda põhjatut laotust ja saad aru, et universumi jaoks oled sa üksainus pisike killuke. Miks siis liialt muretseda oma elus tehtud vigade pärast või üle mõelda, kas elan ikka oma elu õigesti. Tähetolmuks muutume lõpuks me kõik, oluline on, et elatud elu oleks möödunud õnnelikult.

Keerasin end küljega Hannese poole, kellest hakkas kujunema minu universum. Silmis vilkusid sädemed, kui ütlesin, et oma elu keerdkäikudele tagasi vaadates tunnen, et olen lõpuks jõudnud õigesse kohta. Kosmiline äratundmine, nagu oleksime selles elus lihtsalt taas kohtunud. Ja siis me suudlesime nii, et muu maailm me ümber kadus.

Ja kedagi ei tulnudki. Tartu ja tema soe pimedus mähkisid meid endasse ja muutusime justkui maailmale nähtamatuks. Peas kumises lause, mida voodile jäänud raamatust olin lugenud: “Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud.”

… to be continued!

Teksti autor: Kaidi Rebane