KÕDILUGU nr 6

6. juuli

See on ebareaalne, mis eile toimus. Helli oli ka sellel peol. Ma nägin teda. Alasti. Ja me veetsime öö koos järve ääres. Vau. Ma ei saa päris täpselt aru, mis mind Hellis kõige rohkem köidab. Ilmselt see energia, mida ta kiirgab ja tema julgus ning seikluslikkus. Igatahes mõjub ta mulle kui värskendav allikavesi. Eile õhtul, juba üsna öötundidel, kui olime kahekesi sauna jäänud, läks õues korraga valgeks. Põuavälgud! Haarasime Helli ettepanekul eesruumist ühe suure teki kaasa ja jalutasime järve äärde äikest vaatama – see peegeldus, mis piksevälkudest järve tasasel veel tekib, on hingematvalt kaunis. Seisime kaua paadisillal ja nautisime pimedas öös seda valguse mängu. Hoidsin Hellit selja tagant kõvasti kinni ja hingasin salaja sisse tema juuste lõhna.  Tunne oli nagu joobnul seitsmendas taevas. Tema kehasoojus ja kergelt tsitruselise hõnguga lõhn tekitasid minus värinat ja tunnet, et olen leidnud kellegi väga erilise. Hommikuudu mässis meid endasse, kui ikka veel õues pikutasime, kaisutasime ja jutustasime.  

10. juuli

Käisin täna linnas ja juhuslikult sattusin mööda sõitma ühest motopoest, kus vaateaknal oli naismannekeenil seljas mootorrattavarustus. Mul on juba mõnda aega mõtetes mõlkunud plaan Lõuna-Eestisse minna ja sealseid künklikke kruusateid oma mootorrattal nautida. Hellil on ju ka veel puhkus, ehk ta tuleks kaasa!? Riskima peab! Ruttu rattal ots ümber. Kurat, kui keeruline on silmamõõdu järgi mootorrattariiete valimine. Need poolteist tundi lendasid märkamatult, aga loodetavasti on mul nüüd Hellile sobilikes mõõtudes varustus olemas.

13. juuli

Ärkan hommikul kell 6 ja teen omale suure tassi kohvi. Ma pole küll üldse hommikuinimene, aga täna on kuidagi mõnus ja energiline tunne. Seisan kasteheinasel murul, vaatan päikesesse ja rüüpan kuuma jooki. Sellest tuleb üks hea laupäev.Hakkan matkaasju pakkima. Mida kõike toredat elu saares ikka inimesega teeb – varasemalt paaripäevasele reisile minnes suutsin vabalt suure kohvri asju täis pakkida ja seda siis auto pakiruumis kaasa vedada. Seekord saab aga kahte pagasikasti ära paigutatud kogu vajalik matkavarustus ja riided nädalaks. Kolmas kast jääb Helli asjadele.

Kella kaheksaks on asjad koos ja algab tee Kuressaarde. Jätan ratta Helli maja juurde ja jalutan rahulikult kesklinna. Sellesse kohvikusse, kus jalgratas juba kutsuvalt maja ees seisab – see tähendab, et kohvik on avatud. Sisse astudes tervitab mind leti taga särasilmne neiu. “Tere, ilusat hommikut! Palun kaks cappuccino´tkaasa, aitäh!”, vuristan ühe jutiga. Selgub, et kohvik annab oma tänuväärse panuse saare ja terve maailma puhtamaks ja plastivabamaks muutmisele- saan oma kohvid kruusides ja lubadusega need järgmisel nädalal tagastada, lahkun.

Jõudnud kergelt peksleva südamega Helli korteriukse taha, lasen kella. Natuke ootamist ja Helli avab ukse. Pikk hetk vaikuses üksteise silmitsemist ja astun korterisse. Ma ei tea, kas see üliarmas üllatunud nägu oli tingitud minu saabumisest või siis kruusides olevast kohvist, sest elutuppa liigume üsnagi kohmetunult. Kohvi juues teen oma ettepaneku: “Sul on veel veidi puhkepäevi, läheks ja hingaks seda mõnusat Tartu vaimu!” Järgneb mõttepaus ja üllatavalt kiire vastus: “Muidugi läheme!”

Sadamasse jõuame loetud sekundid enne laeva väljumist, oli see alles napikas.

20. juuli Reis oli lahe. Kõik on lihtsalt nii vägev.

————

Olen jõudnud lugemisega peaaegu päeviku lõppu. Augustist alates jäävad Hannese postitused harvemaks ja lühemaks. Me oleme nii palju aega koos veetnud, et tal pole ilmselgelt päevaraamatu kirjutamiseks aega jäänud. Täiesti dokumendi lõpus, teistest eraldi, on veel üks pikem sissekanne, mis on tehtud üsna hiljuti ja mu süda hakkab kiirelt põksuma, märgates kirjaridadel sõnu ÜLLATUS ja VALENTINIPÄEV. Loen, kuidas ta on samuti pead murdnud ja lõpuks ühele romantilisele ideele tulnud, kuidas oma tundeid väljendada.

Jeerum! Nüüd olen ma küll juba liiga kauaks end siia tuppa unustanud. Imelik, et Hannes pole mind veel otsima tulnud. Sätin tooli ja arvutihiire nii, nagu need olid, leiangi sahtlist otsitud lipsu ja lähen tagasi kööki, tehes võimalikult mittekahtlast nägu. Ja seal ta mind ootabki – kavala naeratusega, valged ja roosad roosid peos, ta on katnud ka laua.

Ja sel hetkel ma taipan, et see lahtine arvuti ja tekstid olidki leidmiseks mõeldud, kuna kirjapandud ilusad sõnad on mulle alati väga meeldinud. See on osa tema üllatusest. See mees mängib ikka täiesti teisel levelil. Raputan üllatunult pead ja torman teda kallistama.

Hiljem selgub, et päevik ja õhtusöök olid ainult eelmänguks sellele, mis tal veel mulle varuks oli. Lips ununebki sel korral kleiditaskusse.

KIRGLIKKU VALENTINIPÄEVA TEILE ARMSAD SÕBRAD!

Autor: Kaidi Rebane