KÕDILUGU osa 1

Üks HOIA fänn pakkus meile ühel ilusal suvepäeval välja, et ta sooviks kirjutada meie blogi jaoks Kõdilugusid! Mõte tundus põnev ja proovilugu ise veelgi põnevam ja olime kohe nõus neid hakkama oma blogis vähemalt kord kuus avaldama. Teie ees on esimene lugu, mida viib sind kümneks minutiks tagasi romantilisele suvelainele:

Milline on Sinu elu kõige naljakam kompliment? 

Ah! Armastan suve ja neid kõditavaid kohtumisi. Käisin eile Mändjala rannas. Läksin oma imearmsa valge rattaga, mille mõni aasta tagasi Heidilt sain, kui ta meid maha jättis ja Austraaliasse õnne otsima läks. No igatahes, linnast läksin teele täiesti üksi, õhtul tagasi jõudsin aga juba kahekesi. Ütle veel, et suvi on hapukurgihooaeg, hehee.

Rannas laotasin oma rätiku liivaluidete vahele, keerasin juuksed lohakalt krunni ja silusin end päevitusõliga kuldseks. Seejärel vaatasin kiirelt ringi ja kuna pilk kedagi ei haaranud, keerasin end kõhuli, sõlmisin bikiinipaelad seljal lahti ja avasin kaasa võetud ajakirja.

Lugesin parasjagu 55st ideest, mida sel suvel teha võiks ja koostasin mõttes puhkuseks must do nimekirja, kui järsku tuiskas mulle vastu külge võrkpall ning selle järel tuli jooksuga üks noormees. No see ei olnud juhuslik!  Khm, suur ja täiesti tühi rand ja kuidagi leiab pall tee just minuni. Igatahes pritsis liiva kahte lehte ja nüüd olid kõik need pagana liivaterad mu rätikul, juustes ja kehal. Ma ei jõudnud veel mulle omast – teravat ja tabavat – märkust genereerima hakatagi, närviliselt pusisin alles rinnahoidja paelu kiiruga kinni, kui kutt vabandavalt, kuid energiliselt oma käe üsna kõrgele mu reiele asetas ning üritas liiva maha pühkida.

“Ma saan ise hakkama…” ütlesin ja olin suht ehmunud olemisega, kuigi väliselt paistsin ilmselt nagu tige tikker. Kutt rabas käe ära, jäi mu kõrvale kükitama ning küsivalt otsa vaatama. Selline jultumus, lihtsalt käsi külge ja kõik? Samas tundus ta vägagi sümpaatne ja igatepidi kauni välimusega noormees, ei tahtnudki temaga nagu rohkem pahandada. “Anna andeks, ma ei tahtnud, läheme vette, siis saad liivast lahti,” pakkus ta. Olin nõus. Kummaline. Kust ta tuli, oli ta kellegagi koos, miks ikkagi see palli loopimine, miks just siia minu liivaluidete vahele, mõtlesin mere poole kõndides. “Ma olen Hannes”, jõudis ta öelda enne, kui end üle pea jahedasse vette libistasin ja rohkem ma sel hetkel oma pead ei murdnud.

Mõni hetk hiljem tõusin veepinnale nagu jumalanna Venuse reklaamis, vähemalt mulle endale tundus nii. Hannesele vist samamoodi, igatahes piilus ta mind üsna avalikult. Viskasin talle juukseid näolt lükates küsiva pilgu ja siis tüüp mind rabaski: “tead, sa oled sile nagu delfiin!”. Purskasin naerma, sest nii totakat ja samas armsat komplimenti polnud ma varem kuulnud. Mu trots selle võõra vastu lahtus, tüüp paistis lisaks oma silmapaistvale füüsisele mulle nüüd humoorika ja huvitavana, sellist asja juba igaüks välja ei mõtle, tavaliselt kiidetakse ikka silmi või juukseid või midagi kolmandat.

Hiljem selgus veel, et Hannes tundis sel kevadel, et vajab suuremat restarti kui suvine paarinädalane puhkus ning kolis oma töö ja elu suveks Saaremaale. Tuligi täiesti üksinda, peatub sõbra saunamajakeses, teeb kaugtööd ning avastab Saaremaad. Suvi on veel ees ja sellest tõotab tulla üks teistmoodi suvi, tundsin ma, kui soolakate niiskete juuste lehvides linna poole pedaalisime… Lugu jätkub õige pea…