KÕDILUGU osa 2

Esimene kõdilugu on leitav SIIT

Ma vist pole veel rääkinud, et mul on õde ka, Helena. Me pole minu meelest välimuselt eriti sarnased, välja arvatud isalt saadud naeratus ja igavest õelust kinnitav tätoveering jalal – temal paremal, minul vasakul. Siiski, kes kordki kuulnud, kuidas me sarnaselt pead kuklasse heites naerma purskame ja kiisu moodi vaikselt aevastame, nendel pole kahtlust, et me ühest perest oleme. Helena elab nüüdseks juba üle kümne aasta Saksamaal Berliinis, tal on oma sõbrad ja tegemised ja kuigi kohtume harva, on just õde see, kes teab minust kõike.

Juulis algas Helenal puhkus ja oli metsikult tore, et ta otsustas puhata Eestis, sest need kuumad päevad ja soojad sumedad ööd olid sel aastal võrreldavad Vahemere-äärsete maadega. Kuna pidin enne oma puhkuse algust veel veidi tööasju ajama, veetis Helena mõned päevad ise linna avastades, üleskaevatud tänavatel turnides ja kohvikute päikeselistel terrassidel mõnusalt raamatut lugedes.

Ühel õhtupoolikul, kui saime pärast mu tööd lossi juures pargipingil kokku, ütles õde, et oli kohtunud oma kunagise klassivenna Erikuga, kes tegi ettepaneku mitteametlikuks klassikokkutulekuks, mida võiks nimetada lihtsalt sõprade peoks. Ehk seltskond oleks väike ja mõnus, kes tahab, võib kaasa võtta elukaaslase (või õe 🙂),saab sauna ja järve ujumagi. Täpselt selline pidu nagu mulle kõige rohkem meeldib – kodune ja vaba.  Ja kuna õde on minust vaid paar aastat noorem, teadsin hästi nii Erikut kui teisigi nende klassikaaslasi ega pidanud liigselt põdema, et end kuskile võõrasse seltskonda poetan. Sõprade pidu pidi toimuma reedel.

Ma ju teadsin, et viimased tööpäevad enne puhkusele minekut on alati kiirustamist täis, aga seekord jäin reedel nii kauaks
kontorisse oma asju lõpetama, et pidin Helenale helistama: “ma ei jõua enne pidu enam kodust läbi käia, palun võta vannitoast riiulilt minu asjad, midagi süüa ka ja tule mulle tunni pärast järele!” Kui kuuskümmend minutit hiljem võidukalt kontoriukse sulgesin ning autosse kõrvalistmele prantsatasin, selgus, et Helena unustas mulle süüa võtta. Mis seal ikka, puhkus alaku!

Kui järve äärde jõudsime, oli pidu käima läinud, mehed olid veidi eemal põlluservas kellegi mootorratast imetlemas-proovimas ja naised end just saunatama sättimas. Haarasin autost Helena valmis pandud koti, laualt mõne maasika ja mitu tükki šokolaadi (et asi oleks tasakaalus 🙂) ja järgnesin Helena endisele pinginaabrile Liisule ja teistele tüdrukutele saunamajja.

Õhk oli veel soe, aega oli ja seda tuli justkui juurdegi, kui käisime aina leilitamas, seejärel end järves jahutamas ning hiljem jalutasime mööda pisikest metsarada tagasi saunaterrassile puhkama. Mehed olid mingil hetkel oma motokatsed lõpetanud, jutustasid eemal grillahju juures ega pööranud meile tähelepanu. Seega kes-teab-mitmendal korral järve lipates jätsime rätikud sauna, sest need olid pikast saunatamisest juba üsnagi vettinud. Nii mõnus oli end lihtsalt vabalt tunda ja tasasel veel end paitada lasta.

Vahepeal oli ilm jõudnud hämarduda, olime aja ja ülejäänud seltskonna täiesti unustanud. Taas lavale jõudes tuli Liisule mõte, et mäkerdame end kaasavõetud maskidega sisse ja läheme mängime sauna otsas olevate vaarikapõõsaste tagant teistele veidi sookolle ning siis putkame ise taas leili võtma. Keeruline oli naeru tagasi hoida, kui hiilisime oma purgikestega järve veerde. Helena oli vannitoa riiulilt enam-vähem kõik mulle kotti pannud, seal oli kohvikoorija, savi- ja turbamask, nii et kraami, millega end kaelast varvasteni maskeerida, jätkus. Suures ülemeelikuses ei pannud me üldse tähele, et eemalolijate jutukõmin oli katkenud, kostus sosistamist, need hääled ei tulnud aga enam hoopiski gillimaja juurest.

Midagi kahtlast oli toimumas. Nägime puude vahelt sauna poole piiludes, et mehed on murdnud sõnajalgu ja end kahele poole metsarada rivistanud, hoides suuri taimi pea kohal nagu rohelisi väravaid. Mida nüüd teha? Külmatunne hakkas tasapisi ligi tikkuma – olime ju piigadega porgandpaljad, kuigi maskeeritud, aga seda ei võinud teised ette aimata.

Kambavaimus ja ülemeelikus tujus tehakse sageli seda, mida üksi ei tihkaks. Me otsustasime mehi niimoodi üllatada, et neil imestusest suu lukku läheb. Korjasime samuti sõnajalgu ja kui kõik olid valmis, võtsime itsitades haneritta ning astusime uhkelt kogu oma naiselikus ilus läbi meie jaoks valmis seatud väravate, sõnajalad lehvikutena varjamas me… nägusid.

Me ei näinud küll väravates seisjate ilmeid, kuid päris kindlasti olid need hämmeldunud. Sellist rabavat etteastet polnud ilmselt keegi oodanud. Olin Helena järel võidukalt rivi viimane. Saun oli käeulatuses ning keegi ei paistnudki aru saavat, kes on kes neist metshaldjalikest sookollidest – me olime need naljaninad üle trumbanud. Siis kuulsin üle imestavate hüüatuste üht tuttavlikku häält küsivalt mu nime hõikamas: “Helli?!

Instinktiivselt pöörasin end hääle suunas ja langetasin sõnajalad oma näolt. Mingil müstilisel põhjusel seisis seal Hannes, kellega olin rannas sama müstilisel kombel tutvunud, ning ta naeris:  “Ja oledki sina, Helli! Tundsin su praegu selja tagant ära.” Ma ei suutnud olukorra ootamatuse tõttu mingi nipiga oma coolisäilitada ega üllatust varjata, sest muidugi olin me kohtumisele kordi ja kordi tagasi mõelnud ja isegi universumile salaja taotlusi saatnud, et taas kokku saaksime. Mu nägu oli ilmselt küsimärke täis, sest Hannes lisas: “Siin Eriku juures ma suvel elangi, mäletad, me rääkisime.” Naeratasin talle vastuseks kavalalt ja noogutasin, sättisin sõnajalad uuesti näo ette ning jooksin tüdrukutele järele. Mis mõttes ta mind SELJA TAGANT ära tundis? Miks ta mind sekundiga nii kohmetuks teeb? Ja… Aitäh, universum!🙂

Sel suveööl ma magama ei jõudnudki.

Autor: Kaidi Rebane

Jätkub…